Algkogudusest (50): Koguduse institutsionaalne areng
Head vaatajad, täna jätkame algkoguduse kujunemise käsitlust ametite teemaga.
Peab ütlema, et ajad ei muutunud tärkava koguduse jaoks kergemaks. Pärast esimese põlvkonna surma seisid apostlite ajastu järgsed kristlased silmitsi uute ja senitundmatute väljakutsetega.
Ilmnes, et Kristus ei tulnudki tagasi nii peatselt kui oodati ja nii tekkisid uued pakilisi vastuseid nõudvad teoloogilised küsimused. Samal ajal märkame teatud väsimuse ilminguid. Algusaegade dünaamika aeglustub. Jumalateenistustest osavõtmine väheneb. Vaimuandide aktiivne kasutamine ähvardas vaibuda. Sisemised vastuolud ja välised tagakiusamised muutusid argipäevasteks nähtusteks. Nende ja teiste väljakutsete ületamine, mure stabiilsuse ja identiteedi , koguduste funktsioneerimine aga ka Jeesuse sõnumi moonutuste pärast, nõuab kogudusliku elu üha suuremat institutsionaliseerimist ja stabiliseerimist.
Apostel Paulus oli juba oma eluaajal hoolitsenud selle eest, et tema poolt rajatud kogudustes oleks ka vajalikud ülesanded ametitega kaetud. Ta nimetas seda selgesõnaliselt "koguduse ülesehitamiseks". 1 Kr 3:8 ütleb ta: "Istutaja ja kastja teevad sama tööd, aga kumbki saab oma palga vastavalt oma vaevanägemisele."
Selline piltlik kõneviis näitab, et tema jaoks polnud koguduse rajamine mingi ühekordne akt vaid, vaid midagi, mis nõudis järjepidevat hoolt ja kasvamist. Tõsi tema enda apostelliku tegevuse ajal ei toimunud veel keeruka ja peensusteni väljatöötatud ametite teoloogia väljakujunemist. Samuti ei ole veel kindlalt paigas ametite ülesanded ja struktuurid.
Kuid hoolimata sellest, et varakristlikes kogudustes hinnatakse värvikat karismaatilist mitmekesidust, toimub areng siiski korrastatuse suunas.
Hämmastav on seegi, et vaatamata kogu ajaloolisele ebamäärasusele, ei tunne Paulus mitte ainult "apostleid" vaid ka "eestseisjaid" ja "diakone". Filipi kirjas mainitakse lisaks sellele veel "piiskoppe" (episkopos).
Juba esimene Pauluse järgne põlvkond näib asju paremini korrastavat. "Apostleid ja prohveteid" peetakse koguduse vundamendiks.
Efesose kirjas esimese kristliku sajandi lõpul nimetatakse kolme ülendatud Kristuse poolt kutsutud koguduslikku teenistust: evangelistid, karjased ja õpetajad.
Kahjuks ei kirjeldata siin veel täpseid ametijuhendeid. "Karjased" olid tõenäoliselt volitatud juhatama koguduse jumalateenistusi, eriti Issanda poolt seatud püha õhtusöömaja läbiviimist. "Õpetajad" olid ilmselt kateheedid, "evangelistid" rändavad misjonärid. Koguduse juhtimine tähendab igal juhul siin sellist juhtimist, mis sisaldab julgustamist, varustamist ja iseseisvaks saamist.
Teist suurt sammu koguduslike ametite kujunemisel näitavad pastoraalkirjad, mis kirjutati vaid mõned aastad hiljem kui Pauluse kiri efeslastele. Siin kutsub Paulus Timoteost Efesoses ja Tiitust Kreetal tagama juba uut koguduslikku korda. See sisaldab juba ülevaatajate (episkopos), prebüüterite ja diakonide määramist.
Järgmine kord räägime juba sellest, milline suhe on nendel ametitel käte pealepanemisse ja palvetamisse.
Seniks aga nägemiseni!
institutsioon #kogudus #ametid #areng
@JoosepTammo