Algkogudusest (51): Ülevaatajate seadmine
Hea vaataja, vaatleme taas algkoguduse arenguid. Teemaks on seekord ametite kujunemine ja ülesanded.
Pastoraalseid kirju lugedes märkame, et kohaliku koguduse juhiks on episkopos, s.t. "üle- või järelvaataja". Me märkame, et on toimunud nihe uue juhtimismudeli suunas. Kogudused, mis koosnesid peamiselt juutliku päritoluga liikmetest, praktiseerisid sünagoogi eeskujul vanemate ehk prebüüterite kolleegiumi juhtimist. Niisiis vanemad juhtisid kogudust.
Apostlite tegude raamatus ja 1. Peetruse kirjas kohtame aga ka selliseid kogudusi, mida juhtisid ülemkarjastena "piiskopid" (episkopos). Mõlemad kirjad on seotud pauliinliku misjonialaga. Luukas räägib meile, et Barnabas ja Paulus oma misjonirännakul igale rajatud kogudusele presbüüterid. Apostlite tegude raamatust me loeme 14 p: 23 salmist: "Kui nad siis igale kogudusele siin ja seal olid käte pealepanemisega vanemad seadnud, jätsid nad pärast palvetamist ja paastumisi nemad Issanda hooleks, kellesse need olid hakanud uskuma."
Kuid Luukas annab meile teada ka sellest, et Paulus eelistas hiljem teistsugust juhtimise kontseptsiooni. Nii loeme Ap 20;17-38: "Mileetosest saatis Paulus sõna Efesosse ja kutsus kogudusevanemad (prebüüterid) enese juurde." Seejärel räägib ta oma lahkumisest ja ütleb siis: "Seepärast pange tähele iseennast ja kogu karja, kelle ülevaatajaks Püha Vaim on teid pannud, et te karjastena (episkopos, ülevaatajatena) hoiaksite Jumala kogudust..." s.28
Paulus ka põhjendab selles kõnes, miks selline reform on vajalik. Ta ütleb: "Mina tean, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka julmad hundid, kes karja ei säästa, ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes moonutavad tõde, et vedada jüngreid enese järele." s.39-40 Niisiis ülevaatajate ülesandeks on karja väljast ja seestpoolt tulevate ohtude eest kaitsta.
Apostel Peetruse esimene kiri kutsub koguduse juhte Roomas ja Väike Aasias "toitma Jumala karja, keda teie juhite
Milleks selline ametite ja neile vastavate ülesannete rõhutamine? Kogudus vajas inimesi, kes juhiksid kogudusi korrektselt ja usaldusväärselt, oleksid nii öelda koguduse visiitkaardiks avalikkuse ees. Sisemiselt andsid sellised juhid aga teoloogilise professionaalsuse ja õpetusliku stabiilsuse.
Kindlasti võib aga öelda, et kristlased suutsid oma ülesandeid ajastu väljakutsete keskel suurepäraselt lahendada, hoolimata sellest, et toonagi polnud kõik mis särab just kuld.
Pastoraalkirjades väljenduv uus koguduslik kord vajas aga ka spetsiifilist vormistamist. Pärast seda kui ametisse seatav kandidaat on kogudse keskelt tulevate profeteeringutega ülevaataja ametisse esitatud, järgneb juutlusest pärit vana ja väärikas käte pealepanemine vanemate poolt. Käte pealepanemise kaudu antakse uuele juhile tema ameti karisma. See vastab vägagi tänapäevasele pühitsemise praktikale, sest sellega kaasnes palve. Just ühine palve annab koguduslikuks teenistuseks vajaliku iseloomu ja kehtivuse.
Oma umbes 110.a.paiku kirjutatud kirjades peab Ignatius Antiookiast juba endastmõistetavaks, et igal kohalikul kogudusel on ülevaataja (episkopos), kellele alluvad kõik teised vaimulikud töötegijad, sealhulgas ka vanemad (prebüteros). Küsitav on aga see, kas tema nägemus kirjeldab kõiki varakristlikke koguduslikke juhtimise praktikaid. Tegemist on siiski üsna värvikate ja ebakindlate algusaegadega.
Oluline on see, et algkogudus püüdleb siduva otsustusvõimega juhtimise poole. Seda otsustusvõimet kandev amet ei saanud olla lihtsalt üks ülesanne teiste hulgast. Selliste juhtide leidmine ja rakendamine andis koguduslikule tööle usaldusväärsuse ja stabiilsuse nii õpetuses kui praktilise elu korralduses.
Järgmine kord räägime lähemalt, mida ülevaataja amet endas sisaldas? Kas selliseid juhte oli kerge või raske leida?
Seniks kohtumiseni!
#vanemad
#ülevaatajad
#piiskopid
#algkogudus
@JoosepTammo