Kas kõik meie elus on ettemääratud?
Head vaataja, üks paljudest olulistest filosoofilistest probleemidest puudutab meie tahtevabadust.
Kas meil on vabadus valikuteks või mitte?
Kui kõik on millestki põhjustatud, siis loomulikult ka meie otsused? Kui see on nii, kas siis meil ongi üldse võimalust midagi ise valida?
Kuid kõigepealt: Mis paneb kõige enam meie tahtevabaduse küsimärgi alla? - See on kaasaegne deterministlik maailmanägemus. Mis see determinism siis on?
Determinism on filosoofiline seisukoht, mis väidab, et kõik sündmused, sealhulgas inimeste valikud ja teod, on ette määratud eelnevate sündmuste ja loodusseaduste poolt.
See tähendab, et tulevik on juba kindlaks määratud ja meie vaba tahe on illusioon.
Mõni võib sellest järeldada, et siis pole ju vaja tuleviku pärast muretseda, sest niikuinii ei ole mõttet ennast tunda tuleviku sündmuste eest vastutavana. Juhuseid ei ole ja me oleme lihtsalt oma "saatuse" vangid.
Teised aga leiavad, et determinism on lihtsalt masendav, kuna see võtab meilt ära vabaduse ja vastutuse.
Muidugi on determinismil erinevaid vorme:
Kausaalne determinism, mis väidab, iga sündmuse on põhjustanud eelnev sündmus või sündmuste jada.
On olemas ka loogiline determinism, mis väidab, et tulevik on juba ette määratud loogika seaduste poolt.
Näiteks kui me teame, et kõik inimesed on surelikud ja ma olen inimene, siis olen ka mina surelik.
Ja siis on veel teoloogiline determinism. Siin väidetakse, et kõik sündmused on ette määratud saatuse või Jumala poolt.
Filosoofiline vastandpositsioon oleks indeterminism, mis väidab, et sündmused ei ole ette määratud ja vaba tahe on reaalne. Niisiis meil on võime ise oma tulevikku kujundada.
Nagu elus ja filsooofiaski pole vastus tahtevabaduse küsimusele üheselt vastatav.
Vaadelgem siis lühidalt 7 erineva filosoofi positsioone selles küsimuses.
Kõigepealt mõelgem tugeva determinismi pooldajate seisukohtadele.
Demokritos (u.460-370 e.Kr.) eitab kõigepealt jumalate sekkumise võimalust maailma käiku. Ta leiab, et iga vaadeldav nähtus on taandatav, väikseimate, jagamatute osakeste, atomite liikumisele. Kuna ka inimese hing koosneb atomitest, siis on ka inimese otsused vaid atomite liikumise tagajärg. Demokritos on antiikse atomistliku materialismi isa.
Julien de La Mettrie (1709-1751) uurib inimese keha ja hinge vahelisi suhteid ja järeldab oma vaatlustest, et inimene on vaid füüsiline olend. Ta on vaid masin, mis sõltub talle omastest füüsilistest võimalustest.
Pierre-Simon Laplace (1749-1827) loob maailmast mehanistlik-deterministliku pildi: Universum on tema arvates täielikult determineeritud selle algtingimuste ja kehtivate loodusseadustega. Ta leiab, et kui oleks olemas mingi hüpoteetiline üli-intelligents, siis see oleks võimeline kõik mineviku ja tuleviku maailma seisundid väljaarvutama.
Gerhardt Roth (1942-2023) vaatleb tahtevabadust vaid illusioonina, kuna teadvus on vaid aju seisund. Ta heidab kõrvale ka põhjuste ja tagajärgede teooria, kuna kognitiivsed protsessid, on taandatavad aju protsessidele. Ajuuuringud vabastavad tema arvates meid tahtevabaduse illusioonist.
Parimalt juhul võiks "vaba tahte" taandada siin "alternatiivsetele võimalustele", mis võimaldaks täpselt samade tingimuste juures teistsuguseid otsuseid langetada.
Kuid on olemas ka nn. "pehme determinismi" esindajaid. Siin eeldatakse, et tahtevabadus on siiski ühendatav deterministliku maailmapildiga. Seda nimetatakse ka kompatibilismiks.
Seda poolt esindab David Hume (1711-1776). Inimese vabadus seisneb selles, et ta võib täpselt samade tingimuste juures siiski teistmoodi käituda, kui tal on ka teistsuguseid tahtmisi. Niisiis vabadus on taandatav inimese erinevatele soovidele.
Daniel C. Dennett (1942-2024) on veendunud, et kõik teadvuse protsessid on neuroloogilselt põhjendatud ja esindab nii naturalistlik-materialistliku vaadet. Ta ei arva, et absoluutselt vaba inimene oleks kuidagi soovitav ja realiseeritav eesmärk. Tema arvates on inimese vabadus rajatud kahele tingimusele: Ratsionaalsusele ja enesereflektsiooni võimele.
Peter Bieri (1944-2023) ei defineeri inimese vabadust samuti põhjuste puudumisena. Ta leiab, et kui tahe oleks kõigist tingimustest vaba, siis ei oleks ka erinevatel motiividel ja iseloomujoontel mingit mõju tema otsustele. Sel juhul alluks tahe täiesti juhuslikkusele. Ta leiab, et determinism on siiski vajalik eeldus tahtevabadusele. Siingi kujuneb vabaduse allikaks ratsionaalne enesereflektsioon.
Muidugi on olemas ka indeterminismi pooldajad, kes väidavad, et meil on võime teha valikuid ja kujundada oma tulevikku.
Me oleme ise enda elule kuju ja mõtte andjad.
Siia koolkonda kuulub enamus eksistentsialiste.
Determinismi ja indeterminismi debatt on kestnud sajandeid ja see on endiselt aktuaalne.
Võimalik, et sellele polegi võimalik kinnise süsteemi siseselt vastata. Seega vajaksime me süsteemi välist vaatlejat ehk Loojat.
#determinims
#ettemääratus
#tahtevabadus
@JoosepTammo