Inimväärikusest
Hea vaataja, täna räägime inimväärikusest. See on igale inimesele loomuomane ja võõrandamatu õigus. Siin lähtutakse arusaamast, et iga inimene on väärtuslik ja teda tuleks kohelda austusega sõltumata tema soost, rassist, rahvusest, usutunnistusest, vanusest, tervislikust seisundist või sotsiaalsest seisusest.
Kuid peab tõdema, et inimväärikuse kontseptsioonil on oma ajalugu. Sellesse on panustanud paljud mõtlejad. Järgnevalt esitan kuus inimväärikuse kontseptsiooni.
Rooma riigimees ja filosoof Marcus Tullius Cicero (106-43 e.Kr.) on kindlasti üks esimesi, kes seda teemat põhjalikumalt käsitleb.
Ta kirjeldab oma teoses "Kohustustest" (De Officiis") inimvaimu kui tunnust, mis teda teistest elusolenditest eristab. Just vaim annab talle tema "väärikuse" (ld. Dignitas). Inimväärikus on tal tihedalt seotud vooruste, õigluse ja inimese loomusega.
Ta uskus, et inimväärikus tuleneb vooruslikust elust, mis sisaldab õiglust, mõõdukust, tarkust ja vaprust.
Niisiis inimväärikus ei sõltu ühiskondlikust staatusest ja rikkusest.
Seda ideed arendasid edasi kristlikud mõtlejad. Kõige süstemaatilisemas vormis näeme me seda teemat Thomas Aquino (1225-1274) loomingus. Teoloogina avardab ta Cicero definitsiooni inimese kohast jumalikus loomingus. Inimene on loodud Jumala näolisena ja just selletõttu on tal ainulaadne väärtus ja väärikus.
"Jumalanäolisus" on aga Looja enda kingitus. See tähendab, et inimesel on võime mõelda arutleda ja vaba tahet teostada. Erilise väärtuse annab inimesele tema hing, mis on surematu.
Uusaja alguses kerkib esile mõistuse teema. 17. sajandi prantsuse filosoof, matemaatik ja füüsik Blaise Pascali (1623-1662) käsitleb inimväärikuse teemat oma teoses "Mõtteid" ("Pensees") . Ta ütleb: "Kogu meie väärikus seisneb mõtlemises." Üksnes inimene on võimeline teadvustama ennast ja universumit. See asjaolu annab talle loomadega võrreldes erilise koha. Kuid inimene on samas vaid habras ja nõrk "mõtlev pilliroog". Samas on ta tänu mõtlemisele võimeline ka suurteks saavutusteks.
Ka Pascal on veendunud, et olulisel kohal inimväärikuses on asjaolu, et ta on loodud Jumala näo järele. Kuid ta on langenud ja see on toonud kaasa inimese viletsuse, kuid ka vajaduse ostida Jumalat ja kogeda lunastust.
18. Sajandi mõjukaim saksa filosoof Immanuel Kant (1724-1804) eraldab inimese väärikuse täielikult selle religioossest dimensioonist. Kanti arvates seisneb inimese väärikus tema võimes iseendale seadusi anda. Ja see on takistuseks inimese instrumentaliseerimise võimalusele.
Ta väidab, et inimene on eesmärk omaette, mitte vahend millegi muu saavutamiseks. Kanti jaoks on inimväärikuse aluseks tema autonoomne võime ise oma elu üle otsustada. Kanti "kategooriline imperatiiv: Tegutse nii, et sinu tahte maksiim võiks kehtida kõigil aegadel ja kõigi inimeste juures" sisaldab mõtte, et meie teod austaksid kõigi inimeste väärikust. Inimväärikuse austamine on meie moraalne kohus. Kanti idee inimese autonoomiast ja moraalsest kohustusest on olilised ka kaasaja eetikas.
Sotsialist Ferdinand Lasalle (1825-1864) jaoks on inimväärikus eelkõige poliitiline ideaal. Ta nõuab, et riik looks töötavale klassile tõeliselt inimväärika elu tingimused. Inimväärse elu tingimuseks õiglane palk, inimväärsed töötingimused ja sotsiaalne kaitse. Lasalle peab väga oluliseks inimväärikuse edendamise vahendiks haridust. Ta uskus, et just haridus annab inimesele teadmisi ja oskusi, mis on vajalikud iseseisva ja väärika elu elamiseks. Tema ideed mõjutasid sotsialistlikku liikumist.
20.sajandil toimub inimväärikuse mõiste võtmine põhiseadustesse. Saksa sotsioloog ja süsteemiteooria looja Niklas Luhmann (1927-1998) näeb selles "inimese kui isiksuse individuaalse eneseteostuse" tingimust.
Ta rõhutas seejuures sotsiaalsete süsteemide vajadust olla inklusiivne, s.t. Kaasata võimalikult kõiki ühiskonna liikmeid. Neil peaks seejuures olema võimalus osaleda ühiskondlikus kommunikatsioonis. Teatud gruppide välistamine ja diskrimineerimine oleksid vastuolus inimväärikuse põhimõttega. Selletõttu peaks kehtiv õigussüsteem kaitsma kõigi inimeste õigusi ja vabadusi.
Muidugi jätkub inimväärikuse kontseptsiooni areng edasi.
Kuid oluline on seejuures inimväärikusega seotud inimõiguste universaalsus ja sellest tulenev võrdsuse idee. Kõik inimesed on väärtuslikud. See asjaolu aga nõuab, et me kohtleksime kõiki austusega.
See eeldab inimese põhiõiguste tagamist. Ja see ei saa olla ainult riigi ülesanne. Me saame inimväärikat ühiskonda luua koheldes kõiki selle liikmeid austusega, seistes vastu diskrimineerimisele ja ebaõiglusele.
Kristlasena näen ma inimväärikuse alust siiski eelkõige tema "jumalanäolisuses". Praktilisel annab see meile selge ülesande "armastada oma ligimest nagu iseennast".
Patu ja hälvete puhul peaksime nii nagu Loojagi armastama inimest, mitte tema pattu ja rikutud loomust.
Kohtumiseni!
#inimväärikus
#inimõigused
#jumalanäolis
#mõistus
@JoosepTammo