Pico della Mirandola - oma ajastu fööniks
Hea vaataja järgnev mõtisklus on kokkuvõte Kieli Ülikooli teaduri Timm Lewerenzi artiklist selle aasta oktoobri/novembri ajakirjast Philosophie.
Ajakirja pealkiri on Pico della Mirandola ja inimväärikus.
Kõrkus ei ole filosoofia ajaloos mingi haruldus. Sellest hoolimata on noore Giovanni Pico della Mirandola juhtum eriline.
Aastal 1486 kutsus ta oma 900 teesi disputatsioonile Rooma ajastu kõige tuntumad õpetlased. Sellest disputatsioonist oleks tulnud rahvusvaheline intellektuaalne suursündmus. See oleks pidanud selgitama, milline suhe on Platoni ja Aristotelese antiiksetel teooriatel kristliku õpetusega ja millist tarkust võiks leida araabia ja juudi allikatest.
Kuid toonane paavst Innocentius VIII keelab selle kohtumise isiklikult ära. Osa teese kuulutatakse hereetiliseks, osa kahtlasteks. Pico püüab end kaitsta, kuid ta ekskommunitseeritakse, ta põgeneb Prantsusmaale, kus ta arreteeritakse. Mõned kuud hiljem lastakse Pico vabaks ja asub Firensesse, kus elab Medici kaitse all. Seal ta sureb 31 aasta vanuselt. Arvatakse, et tegemist oli mürgitamisega.
Võiks arvata, et 900 teesi lugu on läbi.
Ometi oli aasta 1486 õhtumaise filosoofia jaoks tähendusrikas. Ja selle põhjuseks polnud mitte need 900 teesi, vaid Pico della Mirandola lühike kõne, mida ta kavatses selle disputatsiooni sissejuhatuseks pidada. Tegelikult jäi see kõne samuti pidamata ja ilmus alles pärast ta surma. Selle kõne pealkirjaks oli "Inimväärikusest".
Olgu siinkohal toodud lühidalt selle kõne sisu.
Kui Jumal, "kõrgeim ehitusmeister", maailma lõi, siis määras ta igale sfäärile oma loomingus kindla koha. Taevast kõrgemal asus "vaimude" ja inglite riik, selle all elasid lahkunute "igavesed hinged" ja täiesti all "räpases ja määrdunud" väljal kihab kõigest, mida me maapeal võime kohata - vihmaussidest kuni polaarebasteni.
Seejärel lõi Jumal inimese, ainsa olendi, kellel polnud kindlat elukohta. Ta pani inimese keset maailma, et ta ise otsustaks, millist elu ta tahaks elada. Nõnda on inimesel "oma koha otsustaja au". Ta on "loov kujur".
Sellesse Pico kujutlusse on palju sisseloetud. Temas on nähtud eksistentsialismi eelkäijat. Või varajast liberaali. Seda kõnet on meelsasti peetud ka humanismi manfestiks. - Kuna selle maailma keskmes on loov subjekt oma võimalustega. ,Inimene, kes võib otsustada ka religioosselt määratletud korra vastaselt.
Lähemalt vaadeldes, tuleks siiski kõigis neis väga plakatlikes seletustes kahelda.
Kõigest hoolimatta peeti Pico't juba eluajal "sui temporis phoenix'iks" - "oma aja fööniksiks".
Tema 900 teesi oli katse lepitada kõige erinevamaid oma ajastu filosoofilisi voole.
Kuid kõigest sellest kõrgemal on too avakõne, mida kunagi ei peetud.
Pico nimetab siin inimest iseenese "loovaks kujuriks", kes just selles loovas aktis leiab oma väärikuse. Kõik teised olendid on nii öelda paika pandud, inimene mitte. Inimene on vaba.
Ometi ei tähenda see inimese võime seda, et kõik ta otsused oleksid õiged. Pico kutsub inimesi üles oma vabadust kasutama vaid selleks, et jumaliku poole püüelda. Selles püüdluses on aga oluline koht tema arvates just filosofeerimisel.
Pico jaoks on oluline, et inimene ei muutuks "maiseks", loomade sarnaseks. Muidugi ei olnud tal loomade vaimsetest võimetest nagu meie seda täna tunneme mingit aimu. Tema jaoks oli oluline inimese võime loodusseadusi mõista ja oma elu vooruslikult elada.
Vaba inimene on Looja poolt pandud keset maailma, kuid ta ei ole selle kese. Kõik muu pole orienteeritud temale. Vastupidi inimene on see, kes oma suuna üle otsustab. Ja kui ta tegutseb targalt, siis on see ühtlasi otsus filosoofilise elu kasuks. Mitte kuskil ei aseta Pico inimest looduse üle. Inimene ei püüa siin mitte loodust valitseda vaid selle imelisust mõista.
Tõsi iseenese "kujurist" on kaasajal saanud planeedi kujur.
Vabadus oma saatuse üle otsustada on muutnud ta valitsejaks ja rõhujaks.
Ilma kindla kohata olendi otsingud oma koha leidmiseks on päädinud selle kodu hävitamisega.
Noor renessansi mõtleja pühitseb küll inimese vabadust, kuid selle kasutamine on siiski tihedalt seotud aukartusega loodu ees. Kui see aukartus Looja ja loodu ees kaob on tagajärjed katastroofilised.
Pico della Mirandola - "Ajastu fööniks" ei põle siiski ära. Ta mõtted elavad edasi Thomas Moruse "Utoopias" (1516), kes oli Pico suur austaja. Samuti Johannes Kepleri loomingus.
Pico "pax philosophica" unistus ei täitunud kunagi, kuid too kuulsaim mitte peetud kõnedest õpetab meile tänini: Inimene määrab oma olemuse läbi oma tegude. Selles seisneb tema väärikus.
Hoolimata sellest, et ta kodutuna otsib oma kohta loomade ja inglikooride hulgas - ei saa ta kunagi üheks neist.
Seda lugu lõpetades peab siiski ütlema, et inimese otsingud ja võime oma elu kujundada leiavad oma parima väljenduse Looja päästvas armus. Me pole oma koha otsinguis üksi jäetud. Me tunneme teda, kes võis öelda: "Mina olen tee, tõde ja elu."
Kohtumiseni!
#inimene #tahtevabadus
#inimväärikus
#Looja #Miroandola
@JoosepTammo