Kodanikuallumatusest
Hea vaataja valimistest USA-s ja nendega seonduvatest pingetest kuuleme pea iga päev. Refräänina kõlavad seejuures lubadused vastaste võidu puhul osutada kodanikuallumatust.
Samasuguseid üleskutseid kuuleme aegajalt mujalgi. Isegi vaikses Eestis.
Küsimus on selles millal ja mil viisil on riigi seadustele kuuletumisest keeldumine õigustatud? Või millistel motiividel ja kuidas seda on põhjendatud?
Et pilti sellest teemast avaradada toon kuus USA taustaga näidet.
Esimest võiks nimetada vastupanuks metsas. Kirjanik ja filosoof Henry David Thoreau (kes elas aastatel 1817-1862) on esimene näide kodaniku allumatusest. Ta väljendab oma mõtteid essees "Kodanikuallumatuse manifest" ("Civil Disobedience"). Tema peamine argument oli, et individuaalne südametunnistus ja eetilised väärtused on olulisemad kui valitsuse poolt kehtestatud ebaõiglased seadused.
Otsides riigi eeskostest ja sekkumisest vaba elu tõmbus ta metsaüksindusse. Pärast seda kui ta 1846 a keeldus riigile makse maksmast, pidi ta ühe öö istuma ka vangis. Ta ise põhjendas oma maksumaksmisest keeldumist protestina Mehiko vastase sõja ja Lõunaosariikides kehtiva orjuse vastu. Thoreau leidis, et kodaniku allumatust tuleb üles näidata juhul, kui ei taheta vale asjaga mingit tegemist teha.
Kollektiivse protesti traditsiooni esindab filosoof Hannah Arendt (1906-1975). Oma teostes "Eicmanni raport" ja "Inimene, kellel on õigused" uurib ta seda, kuidas ühiskondlikud ja poliitilised struktuurid võivad sundida inimesi loobuma oma eetilistest põhimõtetest. Järelikult muutuste esilekutsumiseks autoritaarsete reziimide all ei piisa isiklikust vastupanust, on vaja sotsiaalseid liikumisi. Sellised liikumised on USA-s algusest peale ka inimõiguste eest võitlejate, ülisõpilaste ja sõjavastaste protestide näol ka olnud.
Arendt leiab, et need protesti võimalused tuleks väärtusliku elemendina demokraatlikus ühiskonnas kirjutada ka põhiseadusesse.
Aga mis siis kui ebaõiglus kujuneb väljakannatamtult suureks ja rahulikud protestivormid enam ei toimi? Uus-vasakpoolsete teoreetik Herbert Marcuse ( 1898 - 1979) tuleb välja rämeda allumatuse ideega. Tema arvates võiks selline protest toimuda ka n.ö. Uncivil'sel kujul. Kui mustad, töölised ja nende liitlased hakkavad vägivalda kasutama, siis ei alusta nad mitte uut vägivallaaktide ahelat, vaid murravad etableerunute vägivalla nõrkade suhtes. Selline isegi vägivaldne vastupanu on vajalik, et murda olemasoleva süsteemi ahelad ja tekitada tõelisi sotsiaalseid muutusi.
Vastandina sellisele sõjakusele, esindab baptisti pastor Martin Luther King (1929-1965) nn. "armastusväärset allumatust". Temast kujunes afro-ameeriklaste kodanikuõiguste liikumise liider. Ta propageeris vägivallatu vastupanu ideed. Vastupanu vormideks kujunesid selles liikumises marsid, streigid, boikotid kuni otsese kodanikuallumatuseni riigivõimu esindajate suhtes. Martin Luther King peab diskrimineerimisvastast võitlus igati seaduspäraseks, sest tema arvates on seadusi mis on moraali vastased.
Kuid otsustav on seejuures kodanikuallumatuse viis. Ta ütleb: "See, kes tahab ebaõiglast seadust murda, peab seda avalikult, vennalikus armastuses tegema ja olema seejuures valmis ka karistust kandma!"
Paendumatu Mina nägemust esindab kodanikuallumatuse esindajate reas kirjanik, filosoof ja hilisem Tea-Party liikumise ikoon Ayn Rand (1905-1982). Tema teosed kaitsevad radikaalset individuaalset vabadust. Vastavalt "ratsionaalsele egoismile" elab õieti see, kes püüdleb vaimse ja materiaalse eneseteostuse poole. Selline inimene ei lase end teiste arvamustest mõjutada. Ta ei allu mõne partei pragogrammile või riigi survele.
Kuid samas uskus ta, et seadusi tuleb järgida, kui need on loodud õiglaselt ja ratsionaalselt, ning ühiskondlikku korda ja õigussüsteemi ei tohiks kergekäeliselt kõigutada...
Oma "Õigluse teoorias"( "A Theory of Justice") annab John Rawls (1921-2002) ühe tunnustatuma kodanikuallumatuse definitsiooni.
Ta käsitleb kodanikuallumatust kui avalikku, vägivallatut ja poliitilist tegu, mille eesmärk on näidata valitsevat ebaõiglust ja kutsuda üles ühiskondlikule muutusele.
Rahwls'i kui Harvard'i professori jaoks on allumatus erakordne, n.ö. "viimane vahend" "peaaegu õiglases" demokraatlikus ühiskonnas.
Ühiskonna tranformeerimise asemel on tema arvates tegemist siin süsteemi nõrkuste kõrvaldamisega.
Head sõbrad, sellised on siis kodanikuallumatuse enamtuntud käsitlused eelkõige Ühendriikide poliitilisel maastikul.
Peab ütlema, et kodanikuallumatusele õigusele apeleeritakse täna nii konservatiivse kui liberaalse äärmuse servalt.
See põhjustab hirmu seadusetuse ja ühiskondliku kaose ees.
Kristlasena puudutab meid see teema eelkõige küsimustes, mis puudutavad inimestele või Jumalale allumist.
Apostlid Peetrus ja Johannes vastasid Suurkohtu ees nõnda: "Otsustage ise: kas Jumala ees on kuulata teid rohkem kui Jumalat?"
Siin on mille üle mõelda. Seniks aga kohtumiseni!
#kodanikuallumatus #inimõigused #demokraatia #seadused
@Joosep Tammo